Eesti
English
Eesti kogukond ÜK-s » Eestlaste elu ÜK-s 1918-1991 »

Eestlaste elu Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis 1918-1991


Enne Teist maailmasõda kujunes Suurbritannia, eriti London, kohaks, kuhu Eesti noored peamiselt keele õppimise eesmärgil välja rändasid. Majanduslikult kergendas seda inglastepoolne soodustus, n.n. "Kokkulepe A" (Agreement A), mis võimaldas välismaalastel elada inglise perekondades ja saada ülalpidamist majapidamistööde tegemise eest.

Esimene eestlaste organisatsioon Inglismaal, Londoni Eesti Selts, asutati 7. juulil 1921.a. Algusaastail tegutses selts Eesti Vabariigi Londoni Saatkonnas. Seltsil oli oma näitering, lugemislaud ajalehtedega ja raamatukogu. Alustati 25 liikmega, 1934. aastaks oli liikmeid juba kolm korda rohkem. Liikmeskond kasvas järjest kuni II Maailmasõja puhkemiseni. Paljud seltsiliikmed jäid sõja-aastateks Suurbritanniasse, nagu ka hulk Eesti kaubalaevastiku meremehi, kes astusid liitlaste poolel sõtta, osaledes merekonvoides.

Eesti Abistamise Komitee Londonis sai loa tegutsemiseks 24. mail 1944.a. Seda võimaldas õigusakt nimega "War Charities Act". Abistamise Komitee püüdis aidata kõiki abivajajaid, pakkudes nii majanduslikku toetust kui ka keeleabi.

Paar aastat pärast sõjategevuse lõppu asus Suurbritannia valitsus värbama töölisi sõja lõpul Saksamaale rajatud "ümberpaigutatud isikute" laagritest (Displaced Persons camps), esmalt Briti tsoonist, hiljem USA tsoonist ja Austriast. Esimesed laagritest pagulastena Suurbritanniasse jõudnud baltlased olid nn "Balti luiged" – noored naised, kes rakendati tööle enamasti haiglates. Neile järgnesid mehed, kes said tööd tekstiilitööstuses ja haiglates. Nooremaid mehi saadeti söekaevandustesse ning osa ka põllutööle (töökoha valiku võimalust ei olnud).

Üle kogu riigi loodi enam kui 50 keskust, mille ümber eestlased koondusid. Suur hulk Eesti pagulasi sulandus Briti ühiskonda. Paguluse algaastatel loodi Inglismaa Eestlaste Ühing (IEÜ), mille asutamiskoosolekul 1947. aastal osalesid delegaadid kõikjalt Eesti kogukondadest. IEÜ alustas tegevust 1948. a. Teiste hulgas juhtis IEÜ tööd Eesti Vabariigi suursaadik August Torma, kes jätkas tööd Suurbritannias ka pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Londoni kogudus asutati samuti suursaadik Torma algatusel 28. juulil 1946. a. Koguduse õpetaja Jaak Taul (hiljem praost) valiti IEÜ esimeseks esimeheks. Jaak Taulil oli suur panus ka kohaliku eestlaskonna ajalehe "Eesti Hääl" asutamisel, mis kajastas eestlaste aina suureneva kogukonna tegemisi Inglismaal. Esiknumber ilmus 20.detsembril 1947.a.

Üks esimesi Eesti keskusi loodi Leedsi, Põhja-Inglismaa tööstuslinna, kuhu suunati suur hulk pagulasi.

Pagulasvoolu vaibudes hakkas kohalike keskuste arv tasapisi vähenema. Vabamates oludes tekkis inimestel võimalus töökohta valida, mille tulemusena koonduti paari väiksemasse ja suuremasse linna, eriti Londonisse, Leicesterisse ja Bradfordi. Väiksemad kogukonnad moodustusid Boltoni, Manchesteri, Birminghami, Bristoli, Cardiffi, Nottinghami ja Bournemouthi ümber ning mõned ka Šotimaale. Viiekümnendate aastate alguses jätkasid paljud eestlased oma pagulasteekonda Kanadasse, Ühendriikidesse, Austraaliasse ja mujale. Inglismaale jäi eesti keelt ja traditsioone elus hoidma alla 6000 eestlase.

Inglismaa eestlaste esimene seltskondlik maja Eesti Kodu avas uksed Bradfordis 9. juunil 1956. a. Vähem kui aasta pärast, 6. aprillil 1957. a., järgnes Londoni Eesti Maja, mille avamiseks oli raha korjatud 8 aastat. 1960.a. osteti Leicesteri Eesti Maja, kaksteist aastat pärast esimese sealse eestlaste ühingu asutamist.

Kogukondlik tegevus aitas uuele kodumaale saabunud eestlastel hoida elus Eesti vaimu ja kultuuri, leida uut lootust ja raiuda end välja hallist igapäevaelust.

Eestlased tõid kodumaalt kaasa oma laulu- ja tantsutraditsioonid. 27. juunil 1953.a. toimus Bradfordis esimene eestlaste laulupidu. Esinejaid oli kokku 170: meeskoor "Koit", Bradfordi ja Boltoni segakoorid, Leedsi ja Londoni lauljad, rahvatantsuga esinesid ühendatud trupina Leedsi, Londoni, Boltoni ja Bradfordi rahvatantsurühmad.

Laulupidu kujunes üle ootuste rahvarohkeks, täidetud olid kõik tuhat istekohta ning hulgaliselt oli püstiseisjaidki. Järgmisel aastal Boltonis toimus laulupidu suvepäeva nime all, mille lõppakordiks süüdati suur võidutuli. Suvipäevade traditsioon on vastu pidanud tänaseni, olles kohaliku eestlaskonna aasta peasündmuseks. 1982. aastal peeti Euroopa eestlaste laulupidu Leicesteris, de Montfort Hallis. Selleks ajaks oli IEÜ esirinda tõusnud noorem põlvkond eestlasi, kes oli enamasti juba Suurbritannias sündinud. 1972. aastal koondusid nad Eesti noorteorganisatsiooni, hilisema nimega Tulevik. Nemad jätkavad kuni tänase päevani iga-aastase lastelaagri korraldamisega, millele pandi alus 1949. aastal ja kus mitmed neist olid ise lapsena käinud.

Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel tegutsesid kõigi kolme suurema keskuse juures laupäevakoolid lastele, eesti keele õppimiseks ja arendamiseks ning Eesti ajaloo, geograafia ja kultuuriga tutvumiseks.

1991. aastal jõudsid eestlased iseseisva riigi taastamiseni. Suurbritannia eestlased on külastanud oma kodumaad, võtnud omalt poolt vastu sugulasi ja sõpru ning jätkuvalt toetanud Inglismaa Eestlaste Ühingu ja tema kohalike organisatsioonide tööd, et Eesti kultuur Suurbritannias edasi elaks.

August Torma on lühidalt iseloomustanud Inglismaa eestlaste tegevust järgmiste sõnadega: "Pidime püüdma laialipaisatud eestlasi koondada suurematesse gruppidesse, et hõlbustada lähemate sidemete loomist ja pidevama koostöö arendamist nende vahel. See oli oluliseks eeltingimuseks meie rahvuse säilitamiseks paguluses".


Koostatud IEÜ abiga, kasutades Londoni Eesti Maja materjale.

TopBack

© Eesti Suursaatkond Londonis 44 Queen's Gate Terrace, LONDON SW7 5PJ, e-mail: london@mfa.ee